suur samm ühiskonnale

Naine Läheb Tööle

ma olen nüüd juba kaks nädalat tööl käinud. täitsa veider oli ikka alguses. arturist eemal olemist olime juba harjutanud, aga see, et ma tõusen hommikul üles, panen ilusad riided selga ja lähen kusagile ja olen seal terve päeva, see oli pauk. õnneks oli keskkond tuttav, nii et polnud hirmu, et kui kohimasina juurde lähen, ei oska oma laua juurde tagasi tulla, või ei julge vetsu minna, sest sa ei mäleta, millise ukse taga see oli.

liiklus toimib. ma ei mäleta otseselt, kuidas mingi foor käis, aga lihasmälus on alles, millal tuleb jooksma hakata, et ohutussaarele pidama ei peaks jääma, või mispidi ja järjekorras foorietappe võtta.

linnas on inimesed! suudlevad teismelised, toredate tennistega tüdrukud, moekad inimesed, välismaa inimesed, välismaa inimesi flaieritega ülepuistavad inimesed...

mootorratas! kuna käps viib omiku atsi aeda ja toob pärast ära, on minul vaba oli tsikliga tööl käia. sellist asja juhtus viimati 2005. aastal, et tsiklisõit igapäevane asi oli!

hommikune uni! pühapäeal ütles artur heleda häälega kell 7.45: "emme!" ja rollercoaster läks käima. tänane oli, tõsi, õnnetus, ma ärkasin 9.10 leiuga, et unustasin telefoni äratama panna. aga muidu. ärkan näiteks pool üheksa. ringutan pikalt, siis teen kohhmi, pesen siitsealt ja istun tassiga terku ette. ulme!

lisaulme on, et tegelt ma ei peagi tööl käima. käin ainult siis, kui on vaja telefoni kasutada. kesse loll siis oma isiklikku arvet intervjuudele kulutab! aga kui on aja surfata või kirjutada, istun kodus. tahab harjumist, tuleb tunnistada. ükspäe siin oli: ärkasin, pesin, riietusin, ajasin tsikli välja, sõin, jõin, meikisin, ja kui tuli aeg sadulasse karata, tulin selle peale, et võin ka lihtsalt arvuti käima panna. nii läinudki.