armastusega garaazhist

kui hästi läheb, saan ma homme ühele mehele Brõnni kolinat demonstreerida. see on alati selline koht, kus ei tea, mida vastustest arvata. seisan, näpp suus, ja noogutan ainult mõminal.

kust mina tean, kui pädev vend on?
mõni ei julge öelda, et ei tea, ja hakkab umbes midagi nokitsema, lõhkudes asja täitsa ära.
mõni ei analüüsi eriti midagi, teatab veendunult oma arvamuse, nagu see oleks fakt, ehkki ei põhine muul kui tema tahtmisel midagi öelda.
mõni jälle räägib palju, aga korda ei saada ikka midagi.
ja kui päriselt töökotta viia, siis maksad segi teadmise eest, et noh näiteks kivike oli rihma vahel ja kõik oli tegelikult korras.

ja kui lähebki midagi ses mõttes pahasti, et “parandaja” osutub lihtsalt sõnameistriks või wannabe-ks, siis pärast on alati terve ilm täis tarku mehi, kes ütlevad et mis sa loll selle juurde läksid, mine ikka tolle juurde selliste muredega. kus te enne olite, ah?!

ümberringi on alati nii kohutavalt palju targutajaid, kellel kõigil on õigus ja teised on lollid, et ma tahaks ratta neile anda ja öelda, et jagelge ise, mina ei jaksa seda kuulata ega otsustada, kellel lubada näpud õliseks teha. kõik teised siis alati solvuvad ja ütlevad midagi sellist et "eks sa ise tead, aga ära pärast mulle kurtma tule, kui ta midagi perse keerab".

nüüd ma igatahes lähen selle juurde, kelle juurde targutajad soovitasid minna. olla mitut ratast aidanud.

ja äkki tõesti ei olegi midagi muud viga kui mingi totakas pisiasi ja mari paranoia?
pöialt hoida!