igatsus

täna pidin ma üksi sööma minema, sest teine mari oli kadunud ja jube nälg oli. võtsin siis laupäevase ajalehe kaasa, sest jube imelik on üksi süüa, kui pead vaatama ainult kas taldrikusse või ringi, inimestele otsa. eks lugemise miinus jälle on see, et silmad ei saa lõuna ajal seda nii vajalikku puhkust, aga no kui tihti ma ikka PEAN lõuna ajal lugema, lohutasin end.

aga no igatahes. imestasin just tallinna ülikoolide emakeelepohhuismi üle, kui kostus üks "tere" ja keegi pani oma piima veendunult mu lauale. pikk noor mees, töökaaslane kontori tagumisest otsast, kellele ma päris hea meelega tere ütlen.

lõuna oli jube pikk, sest kõigepealt läks kaua, kuni minu toit toodi, ja tema ootas enda oma veel sajandi. veider, sest tavaliselt kulub selleks minut ja vahel on toit enne kohal kui sa ise oled istet jõudnud võtta.

aga mille pärast ma seda kõike räägin, on see, et pikk noor mees küsis mu käest kõik see aeg miljonite kaupa küsimusi tsiklisõidu kohta ja see oli nii mõnus. kusjuures ma ei teagi, kas ta tegi seda sellepärast, et tal pole minuga muust rääkida, või ta päriselt tahtis teada, kuidas see kõik on. ma muidugi otsekohese inimesena küsisin temalt ka, miks ta seda küsib, kas tahab ka, aga ta eitas kiiresti. olevat liiga ohtlik. (kahju - mulle vägagi meeldib, kui suudan inimestesse seda pisikut süstida.) aga ega ta ju poleks minu lauda trüginud, kui tal poleks minuga midagi rääkida olnud ja teda kohe üldse ei kotiks, mis ja kuidas ma oma asja ajan.

jääb üle see, et ta lihtsalt tõesti tahtis ainult teada, kuidas see kõik on. ja mina rääkisin talle, kuidas see kõik on, ja see oli nii mõnus.

ja nii hakkabki olema, et iga tsiklijutt vähegi meeldiva inimesega on mõnus, sest sõita ju ei saa. oodake veel kuu, ja muust me ei räägigi!



PS vanarahvatarkust ka: see, kes ostab heegeltöö jaoks materjali enne kui otsib mustri, saab pärast mustri leidmist veelkord raha käsitööpoodi viia. (kalamaja, 21. saj)