psühholoogiaminutid
ja kas kõikidel inimestel peavad olema uusaastalubadused?
ma usun, et suur osa maailma suitsetajaist lubab, et uuel aastal jätavad maha. aga ma pole kunagi suitsetanud.
ja väga paljud lubavad, et hakkavad trennis käima. aga ma olen juba mitu talve regulaarselt trennis käinud. siit ka viitsimatus mõelda kaalule ja sel teemal mingeid lubadusi anda. dieet on minusuguse maiasmoka puhul niikuinii välistatud kui äärmuslik enesepiinamise vahend.
et ma ei jäta enam tööasju tähtajaks tegemata? minu töös on see niikuinii võimatu, sest paarsada tuhat inimest märkab seda kiiresti, kui minu töö asemel laiutab tühi koht.
et ma olen parem inimene? noh, seda võiks ju igal hommikul lubada, ja ka olla.
raiskan mõttetustele vähem raha? (parem, kui üldse mitte?) njaa, vot siin on küll mõtlemise koht.
ma mõtlen sellele.
5 comments:
mõttetustele raha raiskamine on suht meeldiv tegevus, seega ka mõttekas. nii et vale mõte sul.
hea mõte.
ma enam ei mõtle sellele :)
Uusaastalubadused on saatanast, niipaljukest olen oma lühikese elu jooksul aru saanud. Tekitavad stressi. Samas luban endale iga aasta alul, et tänavu pean kindlasti kõigi sünnipäevad meeles... ja aasta lõpul tõden, et uuel aastal alustan meelespidamisega.
stressi jah, aga kui elus pole ka midagi, mida lubada, on ju ka loll lugu.
ma luban siis, et ostan oma koju vaasi sagedamini lilli. noh et ilus oleks.
ja need, kes päriselt tahavad, et sa nende sünnipäeval midagi teed, annavad nigunii sellest teada, näiteks küllakutsega. küll siis meelde tuleb.
mhmh, kui 'mõttetustele' enam raha ei saaks kulutada ('raiskama' on antud kontekstis vale sõna), kaoks motivatsioon tööl käia sootuks. käia viis päeva nädalas lauda nühkiams selleks, et leiba ja särke osta, oleks kuidagi...madal?
Post a Comment