otsin leiubürood

ma olen asjade kaotamise masin. lased mündi sisse - müts kadunud. lased kaks münti - telefon kadunud. no tegelikult mitte päris nii (tellimise peale kaotamine poleks ilmselt päriselt kaotamine) ja ma ei kaota rahakotte ega telefone, vaid aksessuaare, peamiselt talviseid.

viimati jätsin salli ühe riidepoe proovikabiini. no palav oli ja lahkudes oli juba jope selgapanemine liig, sallist rääkimata*. järgmisel päeval siis läksin tagasi ja sain kätte.

enne seda kadus üks kinnas. avastasin selle hommikul kodust väljudes - üks oli, teist mitte. vaatasin terve töötee aedade ja puude otsa (ikka kiputakse leitud kindad üles riputama) ja maha ka. ei leidnud. balti jaamas üritasin intervjueerida seda müüjat, kellelt eelmisel õhtul piima ostsin. "kas ühte valget kinnast pole leitud?" oli liiga palju eesti keelt tema jaoks - pakkus lahkelt vastuseks nii hapukoort kui piima. noh ja nädalapäevad pärast seda oli see tööl mu sahtliboksi peal. kust tuli? ei tea.

ükskord jäid päikeseprillid poodi, sest ma proovisin midagi üle pea selga ja toetasin need käterätihunniku otsa. veerandtund hiljem naasin, aga ei leidnud. keegi oli juba kassasse viinud, sealt sain kätte.

edetabelit kroonib siiski üks võtmekimp, mille kaotamises ma siiamaani end süütuks nimetan. läksin koju, sisenesin päris kindlasti oma võtmetega. seespool olid ukse ees kellegi teise võtmed, nii et sinna ma neid panna ei saanud. järgmisel päeval aga võtmeid ei olnud. kuna ma polnud vahepeal kusagil käinud, PIDID nad ju korteri piires olema. see oli kolm aastat tagasi. keegi pole neid enam kunagi näinud.

* kui on suvi ja inimestel on väga vähe riideid seljas, töötab poes konditsioneer ja sul on seal külm. nõrgema tervisega eksemplar jääb haigeks. aga kui on talv ja sa oled sunnitud poodlema paksudes vattides, kütavad nad tublisti ja sul on jube palav. ja siis lähed õue ja... nõrgema tervisega eksemplar jääb haigeks :)