aitäh, kokatädi
sõime kõhud hästi punni, nüüd ei näe me oma...
ei, nii hea ikka ka polnud.
võibolla eesti einest keegi loeb mu blogi?
aga võibolla helistas keegi mu lugejaist ja ütles et toodagi midagi, mis süüa sünnib?aga just nüüd, kui ma tulin hommikule vastu pakikese estonian airi suhkruga (pange tähele, pakike, mitte kivikõva tükike!), toodi hommikul MOOSIGA mannapuder, mitte see kliister, mida neli hommikut järjest on antud. suhkur jäi oma aega ootama, loodetavasti sõidab ta täna kalamajja, mitte ei veeda siin veel ööd või paari.
ja bobik, miks sa arvad, et kui su ees on kausitäis maitsetut läga, siis sul on aega mõelda selle kausitäie DISAINILE? (teistele: loe eelmise posti kommentaari.) ei ole. sa mõtled sellele, kuidas enne leige läga lõplikku jahtumist teha ta mingilgi moel söödavaks.
3 comments:
mannapuder? mina selle eest küll väga tänulik ei oleks. üks väheseid toite, mis mulle ei lähe :)
ja bobiku eest vastates, mina nt rõhun maasikaid pudru peale moosiks hõõrudes peamiselt nende maitseomaduste konsumeerimisväärtusele. disain tekib sinna ise juurde. aga muide, inimene söövat ka silmadega, nii et ses mõttes pole need maasikad ka läga otsas raisatud...
see on masikate solvamine!
liiati ei kasva haiglas maasikaid ja vähemalt alguses (siis, kui sa veel ei tea, et kõik lisandid peavad endal külmkapist võtta olema) tuleb toit söödavaks teha käepäraste vahenditega. ainsad, mis võtta olid, oli topsike võid ja kohvi sisse mõeldud neli väikest kõva tükki suhkrut.
mina söön ka silmadega. nagu kenade naasterahvaste puhul on võimalik ju esimese võimalusena nende ilu nautida silmadega, on ka pudruga :)
Maasikamooz pudru peal teeb halli massi rõõmsamaks. Võimalik on ju lausa kujundeid moodustada. Tõepoolest, kui maasikaid võtta pole, kärab ka võisilm kenasti :P
Post a Comment