stereotüüp, ikka teie

laenasin naabrimehelt autot.
ja kuna see nuttis käes, tuli esmalt tankida.
ei ma olen tankinud küll, ega need kümned tuhanded kilomeetrid brõnniga õhust ei tulnud.

aga esmalt tuli tanklas välja ronida ja uurida, kummal pool auk on.
siis tuli maksta, automaattankla noh.
siis sõitis minu taha järtsi mingi jubedalt kolisev parsa.
lõin võtme bensukorgi sisse ja üritasin seda avada.
tulutult.
keerutasin nii ja naa.
tulutult.
kõne kalorile. see ütleb, et ei tea, kummale poole, aga kui natukene võtit keerata, siis juba tuleb koos korgiga ära. ja et isegi m-l saanud sellega hakkama.
aga võti käib koos korgiga ringi-ringi-ringi.
vene poiss kolisevast parsast tuleb appi. lõgistab kah tubli minuti, lõpuks käib klõps ja seesam avaneb.
püstolist muidugi ei tule tilkagi, sest tankimist pidanuks alustama viie minuti jooksul pärast maksmist.
pistan kaardi uuesti masinasse.
püstolist tuleb tilk.
natuke logistada, tuleb teine tilk ka.
sellise tempoga ma jäängi siia, mõtlen, aga masin ei anna enam kui tilk korraga. (teooria on vist see, et bensiin pritsib kuskilt paagiküljelt tagasi ja püstol arvab, et paak sai täis ja rohkem ei anna. tasakesi niristada saab, pahinal lasta mitte. ameerika autod pidada ikka tegema nii, teadis j pärast rääkida.)
vene poiss tuleb jälle appi, aga siin pole ka temal enam edu kui mul.
viisakalt rehman 10 liitri juures käega, et las teised tangivad ka.
poiss lõgistab minutikese või pool jälle võtme ja korgiga ja saabki paagi jälle lukku.
lahkun tänades.

ja kõik see aeg üritas tuul mu seelikut üle pea keerutada, suur kõht on nappide suveriiete all niigi kena pilgumagnet.