i'll be watching you

ei, stingi raamatu soov tuli mul kohe, kui seda apollo uudiskirjas nägin.
eile siis lisandus teade, et härra ise on ka täna raamatupoes kohal.
arvake ära, kas ma olin valmis magamiskotiga juba eile õhtul viru libu jalge ette heitma?

aga ei heitnud, küll aga ei mallanud hommikul kodus oodata, kuis massid juba kogunevad ja minul lihtsalt sellepärast jääb stingiga kohtumata, et ma vaatasin hommikul telekat. juurdlesin õhtul, kas minna kohale üheksaks või kümneks, reaalselt jõudsin millalgi pisut enne ühtteist.

aga ma olin esimene.

lootsin muidugi sisimas, et ma olengi eesti ainus stingifänn ja saan härraga tunnikese privada, kuna keegi teine pole autogrammijahile tulnud. aga kus sa sellega! peagi istusid raamatutega lugemistunnile kaks sirge seljaga tüdrukut, lisandus seltskond poolakaid ja veel paar välismaalast. üks hüüdis kellelegi telefoni "tell him he has to come! this is a lifetime opportunity, in america you would never get a chance like that!"

poolakad tulid turvameestelt uurima, kas need ikka panevad varakult kohalesaabunute nimed kirja ja pärast lastakse selle järgi õiges järjekorras sisse. ja võtsid kotist Stingi nimelise poola pudeli pärides, kas nad võivad selle härrale kinkida.

inimesi tiksus tasapisi muudkui juurde ja kella 12 paiku oli mul mure, mis edasi saab. kõik chillisid trepiastmetel ja ei mingit elavat järjekorda. otsustasin, et hiljemalt kell üks istun oma tooliga (jah!) ukse ette ja moodustan selle elava järjekorra esiotsa. läks aga nii, et mõni hetk enne mind tegid selle liigutuse kaks sirge seljaga tüdrukut, nende järel jooksid järtsi poolakad ja kõik ülejäänud. suutsin paari kiirema sammuga siiski esimese viie meetri peale jääda.

järtsis istus meie juurde maha ühe ajalehe kultuurireporter ja uuris igasugu asju alates sellest, kui kaua me stingi juba tunneme, lõpetades sellega, kas me ei arva, et üritus on tublisti üle turvatud, et isegi presidendi ümber on vähem sahmimist. ikka pikka aega saime nalja teha talle (kalori väitel ei pannud ta pooli nalju kirja), kuni ma talle poolakad kätte juhatasin.


härra ise istus kollaste lilledega vaasiga laua taga, surus igal fännil tervituseks kätt (ma ei pese seda enam kunagi ja kalor kurtis, et peab hakkama vasaku käega tegema) ja ütles hello ning kirjutas raamatusse kelmika signatuuri. minu post-itil nõutud "mari öö"-st sai raamatus vaid "mari", aga "öö" alla joonistas ta post-itile nina ja suu. ma ei saa seda ju nüüd ära visata! mõni üritas ka jutlema jääda, aga need tõstsid tätoveeritud gorillad kiiresti ukse taha. ma parem ei üritanudki. ja tõtt-öelda, isegi kui mulle antaks tunnike temaga koos laua taga istuda, vahiks ma käsipõsakil talle lummatult otsa ja vaikiksin kõikse aeg, suutmata midagi öelda. tõsi, pidades seda siiski oma elu õnnelikumaks tunniks.

väljusin jalgade värinal raamatupoest meediakärasse - kari fotograafe ja telejaamu võtsid fuajees õnnelikke üles. blokeeriti minugi tee tv3 kaameraga ja ilus tüdruk hakkas piduliku näoga midagi küsima. ütlesin edasi astudes ausalt, et ma ei taha kaameraid, aga ilus tüdruk astus kaasa, tegi veel pidulikuma näo ja ütles: "ma kuulsin, et te olite siin päris kaua oodanud."

ilmselt rääkisid kõik ajakirjanikud ühest kaheksandat kuud rasedast, kes oli kell 11 hommikul esimesena kohal. oma tooliga.

no kalor ütles juba hommikul, et ma olen hull.

PS ilusa tüdruku küsimusele "mis sting teile ütles?" olin sunnitud ausalt vastama: "tere!"