me and my levi's

ma teadsin ju varem ka, et teksad on üks elu olulisemaid väärtusi. aga nagu ikka, saad sa asjade tõelise väärtuse teada siis, kui need asjad on puudu. (jaa, ninatargad, loomulikult on samamoodi inimestega.)

et teksapüksid. tavaliselt on neid mitu, harvem üks paar. (poed ja moed ei võimalda alati mitut paari omada, sest selliseid, nagu vaja, kas pole või maksavad 2990.-) nendeta ei lähe sa kuhugi. metsa vanemad, rock cafesse uusimad, koju katkisimad, aga ühtegi ei raatsi remondi jaoks võtta ega päris ära visata. eriti intiimsetel hetkedel jätad isegi pesu kappi - nothing comes between me and my levi's!

viimati kandsin ma mõnda oma teksadest ilmselt märtsis. see on pikk aeg. järgnesid spetsiaalsed kassnaiste teksad, mis polnud üldse see, aga parem kui mitte midagi. neile järgnesid igasugused muud püksid, millega tuleb ilmselt veel kaks kuud vastu pidada. denim pole nende valmimise juures olnud.

ükskord andis S mulle oma teksad. need olid mulle hästi suured, aga jube mugavad. ütles, et võtab need tagasi, kui talle jälle jalga mahuvad. enne kui see juhtus, tegin ma nendes Brõnniga avarii ja lõhkusin nii vasaku põlve, praeguseks on ribadeks ka parem, alumised õmblused ja suur osa persest. need olid mulle nii suured, et ilma rihmata kippusid üle puusa maha tulema.

täna ajasin need jalga. nööp ei lähe kinni, lukk ka mitte. välja nii ei lähe. ma arvan, et mõnusatest teksadest tunnen ma rohkem puudust kui korralikust õllest.