lapsega linnas

proloogina pean rääkima sellest, kui me kaloriga esimest korda õiska kommuunis kokku kolisime. noh mina olin seal paar kuud olnud ja tema visati just karu ühikast välja ja ta vajas kähku voodit, kuni miski korteri leiab. õiskal oli voodi ja ma ütlesin et küsigu peremehelt. ja see esimene õhtu, kui ta sinna tuli, on mul meeles sellepärast, et ta naeris lihtsalt terve õhtu, diivanil kägaras, ükskõik mida ma ütlesin või rääkisin. väga imelik oli, aga no lõbus ka.

ja praegu on vahel samamoodi.

tegime pühapäeval kolmetunnise kassikärutamise. ega me kaugele jõudnud, kodust balta kaudu raeplatsi, katse viru keskusse tungida, tiir ümber kaupsi ja kodurimi kaudu tagasi. kusagil poole peal, kui ma ütlesin lause sees „dressipluus“, naeris ta paar minutit ja avaldas oiates kahtlust, kas see sõna on ikka olemas. (sarnast kahtlust avaldab ka nt mu ema kitsemampli-hoidiste ja rullbiskviidi-isu peale.) aga ta leppis, kui ma paar sammu edasi tegin ettepaneku külastada kaubamaja helimaailma. kolmandat vaidlusi tekitanud sõna ei mäleta.

kaubamaja vaateaknamaailma süvaanalüüsi juures oli minu kord prügikastidelt tuge otsida, kui ta avaldas kahtlust, et fooliumisse mähitud laps ei pruugigi olla laps, vaid hoopis väike inimene. ütlesin küll, et lapsed ju ongi väikesed inimesed, aga ta vaidles täitsa tõsiselt argumendiga „eiiii, on ju little people!“ ma loodan, et väga paljud inimesed ei märganud meid tõsimeeli arutlemas, kas meesmannekeeni siidsuspedesse varjunud riist on otsapidi üles või vasakule. me lausa parkisime kassikäru turvaliselt ära, et asja lähemalt uurida. mina väitsin, et natuke vasakule, tema, et see on kuidagi ebarealistlik. aga kui avastasime muidu igati trimmis selli keskkonalt jenkarõnga, leppisime, et see mees ongi ebarealistlik, ja tänasime õnne, et ta silmad olid unemaskiga kaetud ja ta ei näinud meid teda arvustamas. põnev väljakutse analüüsi korrata oli viisteist sammu edasi, kui just meie kõrval maandus klaasseintega lift...

ja sellest, et ma viru sebral otse minu poole kihutavat teist lapsekäru vaadates hüüdsin avantüristlikult „kes enne ära pöörab!?“, ei saa ta vist kunagi üle.

PS aah, tegelikult oli välja minnes esimene plaan kiiremas korras kusagilt süüa saada, aga balta pitsa tundus liiga ruttu, raeplatsilt võtsime ainult hõõgveini, kaubamaja söögipoodi ei hakanud talvekombesse pakitud lapsega isegi minema, wokwok oli tehniliste probleemide tõttu suletud ("tervisekaitse", nentis kalor) ja mäkis miljon turisti. nii lõpetasime kodurimis ostes kanakoibi, mis veel paar tundi ahjus küpsesid.