kirjaralli

tulin koju ja õuetäis naabreid räägib, et mulle olnud tähitud kiri, aga kuna keegi polnud ust avanud, viidud see tagasi postkontorisse. just-just-nüüdsama. üks veel täpsustas, et nägi postiljoni hetke eest tänava otsas.

tuiskasin autosse ja sõitsin naabertänava kaudu tänava otsa (naabertänava, sest auto nina oli stardis valele poole).
enne kui sain rebida vasakkurvi, et oma tänavale kimada, nägin postiljoni.
uljas pidur ja keerasin auto ringi, sest tema pool teed oli parem parkida, ja hüppasin kergendatult välja.
igaks juhuks alustasin vestlust pärast teret küsimusega, kas tema toob meie majja posti. ja seletan, et toodud kiri, mind polnud olnud, paberit polnud jäetud, nüüd läheb mitu päeva.
ei toovat meie majja. nüüd lähevat tõesti mitu päeva.
tema toovat tänava otsas viimastesse majadesse.
(mis ei takistanud tal viia kirju paralleeltänavas meie maja taha sisuliselt, aga see selleks.)
aga kuidas meie postiljoni ring läheb?
"kungla, volta..."
volta? ma lähen sinna!
minge proovige jah, hakkas temalgi juba naljakas.
kuna autonina oli jälle sinna, kuhu ta oli, läksin mingit tagumist kaudu voltasse ja ketrasin aeglaselt tänava läbi.
ei midagi.
oma tänava kaudu teise otsa välja ja uuesti volta, seekord põhjalikumalt.
ei midagi.
otsustasin, et mis siis ikka, saadavad teatise ja lähen postkontorisse järele.
noh ja siis just enne auto kodu ette parkimist leidsin ma ta me VASTASmajast.