kuidas mitte alustada juttu ehk kuidas me kittyga naisteõhtu tegime

astume k-ga supermarketi võtmemehe tuppa, kiivrid hooletult näpus. seal üks kolbakujundusega kiiver juba on ja vähemalt tagantjärele meenutades ahvi näoga tsiklist ka.

mina: „tsau. teed mu tsiklile tagavaravõtme?“
võtmemees: „ei tee. mis ratas on?“
m: „kawasaki muidugi. tead kui ilus! ma ostsin sügisel uue.“
vm: „kroom vä?“
m: „ei.“
vm: „siis teen.“
(aga tema võis seda endale lubada, sest temaga meil ongi sellised dialoogid alati. – toim.) pikk

vaikus ja piidlemine ahvi suunalt.
ahv: „seda ma mõtlen, et miks nii paljud mootorrattad vingerdavad linnas. naised!“
mitte keegi ei naera.
a: „mina kohe kardan neid!“
m: „peadki kartma!“
pikk vaikus ahvi suunalt. lõõbime võtmemehega.

a: „kaua sa sõidad juba?“
m: „mmmmmmnnnnnvvviis aastat. jah, viies on nüüd.“
pikk vaikus ahvi suunalt. lõõbime võtmemehega.

a: „kumb teist siis sõidab?“
m: „see, kes kaine on. et ei vingerdaks, tead küll!“
pikk vaikus ahvi suunalt. lõõbime võtmemehega. see paneb poe korraks kinni ja tuleb välja zebrat vaatama. ahv paneb oma kiivri pähe, muundudes surnupealuuks, ja tuleb kaasa.

vaatab hirmunult, et ma olen zebra ta harrika kõrvale parkinud, ja teeb järgmise katse nalja teha:
„värvi ei anna või?“
m: „sellele?!“ ja näitan põlglikult ta kirstule.
a: „nojah...“
m: „muidugi annab! vaata, kroom on siit juba sinine natsa!“

ma käin eemal võtmete eest raha toomas, k jääb meestega „suitsu tegema“. pärast naasmist uurib ahv, kas zebra on tonnine. muigan, et ei, ja soovitan järgmiseks uurida, palju ta sajale rüüpab ja palju välja võtab. pikk vaikus ahvi suunalt.

nüüd asub k mulle õhinal midagi seletama, ahv samal ajal ronib oma kirstu, paneb selle meeletu möirge saatel käima ja vaatab ilmse uhkustundega üle õla meie poole. reageerime pädevalt: k räägib oma lugu edasi, aga pisut valjemalt, sest muidu ma ju ei kuuleks. vaatan talle otsa ja kuulan huviga. (ausõna, ma ei mäleta, millest jutt oli.) pikk vaikus ahvi suunalt.

tagurdades küsib ta siiski veel igaks juhuks, palju mu ratas maksis.
m: „liiga palju.“
huvitatud vaikus.
m: „nelikend viis.“
vaikus.
m (valjemalt): „nelikend viis!“
pisuke mõttepaus ja: „mul ostis vanamees velo sjukse raha eest!!!“ ahv paneb käigu sisse ja lahkub, olles ilmselt tagasi saanud kõik oma sentimeetrid, mis viimase veerandtunni jooksul kümnete kaupa ta tilli otsast maha saetud.

***
ahvid ahvideks. siis me pidime rehvirõhku mõõtma ja leidsime, et seda on parim teha keilas, aga kuna see on väga maskuliinne tegevus, siis tasakaalu mõttes peaks pärast maniküüri ka minema. see unus meil õnneks kohe ära, küll aga tuli pähe maskuliinsevõitu loogika rehvirõhk ENNE maanteele ronimist üle vaadata. nii jäi keila statoili peale vastutada kuuma kakao eest (väga hästi tuli toime), rehvid said oma osa juba laagris.

aga keilas piidles meid üks mees, kes ei julend küll otseselt ligi tulla, aga küsis mõne meetri turvaliselt kauguselt ilma mingi sissejuhatuseta:
tema: "külm ei ole sõita või?"
mina: "natuke on, aga meil on kuum kakao! aga kaugele küll ei tahaks veel sõita."
t: "tulite kaugelt või?"
m: "ei, tallinnast, niisama sõidame."
vaikus, mees ei lahku.
t: "niisama sõidate või kuskil klubis ka olete?"
m: "niisama."
järgneb arutelu klubide mõtte, hulga ja headuse üle. siis vaikus, aga mees ei lähe ära.
t: "naisi nii vähe sõidab mootorrattaga!"
m: "no ei tea, ma arvan, et sõidab ikka täitsa palju."
t: "ma jäin siin vaatama, et kaks tükki kohe, et üks peab ju sõitma! või on kohe mõlemal load või?"
m ja k: "peaaegu."
t: "noojaa..." pikk vaikus, onu ei lähe ära.
t: "misse on, tuhandene vä?"
m: "oi ei! see seitse siin viitab sellele, et seitsmesajaga. seitsesada viiskümmend on."

tänane moraal eriti pikameelsetele:
alusta sõbralikult ja sinuga räägitakse nagu inimesega.
alusta nagu ahv ja sinuga räägitakse nagu... ahviga.

PS linnas tagasi, astusime korra k juurde sisse (mu vasak käesoojendus ei tööta ja see käsi tuli üles soojendada) ja uurisime kirglikult raamatut tallinna ringristmikest.