elu edetabelid 1.

minu vägevaimad tsiklisõidud:

kõige külmem:
ma usun, et tänast biidib ainult üks maikuuneljapäeva õhtu 2004. aastal, mil me tulime jürkaga tartusse annust genialiste saama, et siis nädalavahetusel elu esimesele motokokkutulekule minna. ehkki oli jube kiire, pidime iga 50 kilomeetri järel peatuma, et käsi soojendada. õnneks oli termosega tee kaasas.
(aga kontserdist oli üle poole läbi, kui sadamateatrisse jõudsime.)
(aga kokkutulek oli vägev. tsiklid olid öösel härmas, jawa käiwitus sellele vilistades. aint et telk oli ka härmas ja vahetult enne sinna pugemist saabus Ural bokseritele tõmmatud vihmakombes ja palus meid oma tuppa.)

kõige hirmsam:
aasta hiljem sõit samasse kohta. maikuuõhtud on vennad. tookord oli veel raagelt vihma ja jõhker tuul. see viimane oligi hirmus: olgu muuga kuidas on, vihm on vastik ja lollakate autojuhtidega on võimalik arvestada, mingi piirini vähemalt. aga kui vali tuul puhub su sirgel teel pikali, on see algul lihtsalt naljakas ja veider. kui metsatukk kõrvale tekib, kaob tuul äkitselt ära, aga kuna ratas oli praktiliselt külili, siis nüüd ta selles kurviasendis hakkab muidugi kurvi võtma. sirgel teel. 90 km/h. vastassuunavööndi poole. otse rekka alla. või siis tuhiseb tuul metsatuka tagant välja, võtab sul natist kinni ja hakkab lihtsalt täiesti vastupandamatu jõuga kraavi poole vedama... vot siis oli hirm, tõeline hirm.
aga teele jäime.
(aga tartus selgus, et mul pole võtmeid kaasas ja ema on kontserdil... vedasime oma praktiliselt jäätunud liikmed ja ellujäämise eest tänulikud palged üle tee kohvikusse.)

kõige seiklusrohkem:
kahtlematult kohtumine The Maazdaga. mina sain napilt mööda, väidetavalt riivasin kotiga stanget, aga jürka põrutas teda otse kapotti. polnud suurem asi suhe, inimlõua rebis mitme sentimeetri ulatuses lõhki. (plekklõug oli okei, suunatuli vist mäletas meid vaid.) tartu maanteel. saate aru, tallinn-tartu maanteel veeretab mingi maazda end sulle lihtsalt risti ette. mingilt külavaheteelt, kuhu isegi viidad ei näita, et seal midagi oleks. noh ja kui sa oled lõpuks aru saanud, mis just juhtus, ja hakkad ringi vaatama, pole maazda vingu kah enam. siis helistad käbile ja küsid, kus ta käru on, et üks romu on vaja tallinna vedada, ja politseisse, et tulge otsige maazdamees üles, ja nad saadavad ka kiirabi, sest neli sentimeetrit lahtist liha pole ka lõbus asi endal plaasterdada.
(ja siis tuleb kalor käru ja veel ühe sõbraga, otse kolmanda sõbra juurest haiglast - too sõidutas just eelmisel õhtul end raplamaa metsades teele tõmmatud okastraati ja ootab haiglas jalaoppi - ja ütleb tere asemel: "äkki ikka läheks kabe peale üle?")

kõige müstilisem:
motosügis 2005. valgerannas või kuskil niukses pärnumaa laagris.
kahekesi brõnni seljas, sest j oli between motorcycles.
ma ei uskunud, et see kunagi lõpeb. see oli nagu muinasjutt. alates lihulast polnud seal meetrigi jagu reaalsust. lihulas oli sulaselge päev - no olgu, septembrireede õhtu -, tankisime brõnni ja õlleankrud. kui poest väljusime, oli õues pime ja niiske ja algas Sõit.
paks tihe udu.
kaarti pole, j on sedelikesele üles kirjutanud olulisemad kohanimed - need, kus tuleb ära keerata, või kust mitte. selgitusi pole, niisiis tuleb meenutada, mida kus teha tuli.
udus paistmas ere tuli. hästi kõrgel. lennuk? kirik? telemast? ufo? 20 meetri pealt tundub, et traktor ainult. otse tee peal. enne tundus, et eiteakus. aga põhjusega nii hästi valgustatud - terve tee on teda täis. hiilime mööda kraaviperve ja mahume mööda, traktorist hoiab hinge kinni nagu meiegi.
mingilt ristilt kuskile külla keerates hakkavad lapsed kiljuma. rõõmsalt. lehvitavad, vehivad laternatega. miks nad laternatega vehivad? kus me oleme? mis sajand on?
paks udu ja tohutu hulk sitikaid tsiklitulle lendamas. visiir läheb seest uduseks, aga lahti teha ei saa - putukad lendavad silma.
paks udu.
(ei eksinud, aga kui kohale jõudsime, veendunud, et viimased, selgus, et tuttavad on kõik alles Kusagil Udus ning kõik saabunud olid teekonnast ja päralejõudmisest sama suures hämmaris kui me.)


kõige valusam:
mõistagi see juulipäev 2003. aastal ehk mu esimesel brõnnisuvel, mil ma talle hästi lähedalt kruusa näitasin. laitse mõisast naastes just enne virtsu maanteed. vot ega mina ju teadnud, et seal sjuke kurv on, ega mõelnud ka, et enne sissekallutamist peaks uurima kurvi sügavust. kallutasin nii et jalarauad lõid asfaldil sädemeid, aga ära kallutasin! kui pärast kurvi püsti keerasime, olime vastassuunavööndi kruusal, aga kurviga saime hakkama! noh ja siis oli paarikümne meetri kaugusel see kuramuse maantee ja anna teed märk ja paarkend tsiklisti meid järele ootamas ja ma rabasin seal kruusal esipidurit. ja SIIS panime külje maha. spido küljest, suund puru, teksad lõhki, jalg katki.
(aga no poisid krutivad spidotrossi lahti ja panevad aparaadi mulle kotti, keegi leiab rulli sidet ja seob mu jala ja ma sõidan ise koju.)

kõige pikem:
teekond ignalinast aluksnesse 2005. aasta Balti Tiiru kuuendal päeval. algus oli tore, aga lõpus oli sadade tuhandete kilomeetrite kaupa sirget kitsast võsavahelist teed, kust ma kartsin iga hetk mõnd hiidpõtra teele astumas. vasakul oli taevas tõsine tulekahju - nii punast päikeseloojangut pole ma oma elus enne ega pärast näinud -, ilm üha pimenes, aga mitte kusagile me ei jõudnud. lõpuks tuli väike küla, kus saime tankida, aga kaardiga maksta mitte. õnneks oli külas ka üks atm. aga teekonda see ei lühendanud - aluksnes kohal, lokeerime kaardil järve ja selle ääres kämpingu leppemärgi. aga otsi mis sa otsid, pole järve, pole kämpi. isegi traktorist ei tea! aga üks kohalik mees, kelle kööki käbi sisse murdis, et teed küsida, lubab meid OMA järve äärde. mõne lati eest mõistagi. aga tal on isegi lõkke jaoks halge ja peldik ja katusealune!

kõige ülbem:
kevad 2004. läksime provokatsioonidele alludes hüüru veskisse lõhegrillile. palju rahvast oli, aga me pidime ära tulema, sest elutuba oli juba külalisi täis. kiiver pähe, tsau-tsau ja keerasin maanteele. j jawaga minu järel. ja mingil arusaamatul põhjusel kogu see ülejäänud punt ka. no nad hakanud ka ära liikuma ja arvanud, et nüüd kõik koos lähmegi. täitsa uhke oli sõita paarikümnepealise tsiklijõugu ees, peeglid rattaid täis. mõtlesin küll murelikult, mis saab õiskal, kui mina keeran karaaside poole - kas kogu jõuk tuleb ilusti minu kui pea järel ja ma pean karaasi ees rattalt maha ronides selgitama, et kõik ei mahu siia? aga ei, neil jagus oidu lehvitada ja edasi sõita, kui ma kõrvale tõmbasin.

kõige õnnelikum:
suvi 2004. pärast magamata ööd ja teguderohket päeva pärispeal ja võsul hakkame südaöö paiku tallinna sõitma. ees auto, järel käru, kärul jawa, taga mina brõnniga. uni. hääl ära. sirge maantee. põhjamaa valged ööd, aga selle lühikese öö ilmselt pimedaim hetk. peterburi maanteele astub põder.
astub vasakult, suundadevaheliselt eraldusmurult. astub rahuliku ühtlase sammuga minu ja eessõitva auto vahele. vahe on paarsada meetrit. kiirus on mõistlik sada. jõuan vaid mõista: "põder.", kui olengi sellel kohal, kus ta oli hetkel, mil teda märkasin. aga ta on just astunud selle sammu. kui käe välja sirutaksin või laiaõlgsem oleksin, riivaksin ta saba. kui ta peeru laseks, tunneksin ma seda. möödume teineteisest kontaktita. siiamaani on kirikusse küünal viimata.
(tund hiljem, kui üritan oma seiklustest autos olnud ja mitte midagi näinud kaaslastele rääkida, räägin terve põneva loo õhinal ära, aga nad ei kuule midagi. mul pole häält. mõistan, et ma isegi ei sosista - ma ainult liigutan huuli.)

kõige kontrollimatum:
(kopipeist kodulehe brõnnilogist:)

Elvas võtab mu vanaisa mu kõrvadega kiivri, surub endale pähe ja nendib: täpselt paras. suutmata toimuvat takistada, kiirustan talle järele - vana mees astub kindlal sammul Brõnni suunas, võtab sadulast maha ronivalt Jürgilt võtmed ja istub selga. paneb käima, annab korra gaasi, nendib: "sportgaas!" ja võtab suuna kraavile. suudab sellest siiski mööda tuigerdada ja sõidab siis vaikselt minema.

kaheksa minutit õudust: otsime teda ümberkaudsetel tänavatel taga ja näeme lõpuks vastassuunast naasmas. samamoodi vänderdades. "jube oli!" ütleb ta esimese asjana, kui maha ronib. ei teagi, kummal jubedam oli - meil või tal. olla metsa taga ikka külje maha ka poetanud, aga õnneks seisu, mitte sõidu pealt.

kõige sõltuvam
sõit elvasse ema sünnipäevale juulis 2005. mäos hakkab brõnn kõiki suundi vilgutama, huilatab korra signalisatsiooni ja sureb siis välja. jään hämmeldunult seisma, kuid käivitan siis ja sõidan edasi. kilomeetri pärast sama jama. hämmar, start. kolme kilomeetri pärast sama jama ja rohkem ta ei käivitu. proovime hea ja halva ja kavalkusega, helistame signa paigaldanud i-le, aga ei saa targemaks. mis siis ikka, helistame käbile ja tellime käru, emale, et hilineme, saadame ühe kaaslase tartu poole edasi sõitma ja jääme ootama. süüa tahaks. lükkame brõnni paarsada meetrit tagasi, aga see on liiga raske töö. ootan siis, j toob mäost õlli ja süüa. korjan emmele põllult lilli ja keksin maantee ääres ikka ligi kaks tundi.

võimalik, et jätkub...