muinasjutuline september

esiteks. ma olen endale korraldanud väga sisuka sügise. mind ootavad praegu kaks, hiljem üks kord nädalas arturi lauluõpetaja (koos arturiga mõistagi), kord nädalas leeriõpetaja ja kord või kaks nädalas rahvatantsuõpetaja. jumal tänatud, et ma ei haarand härjal sarvist, et õppida just nüüd sally stuudios joonistama (ehkki ma väga kardan seda kohta, kus laps ulatab mulle pliiatsi ja ütleb: "emme, tee akutrell/koer/puu/karu/saabas!" ja et ma pole veel maksnud oma aeroobikatrenni eest (hoiame pöialt, et rahvatants ajaks nii higiseks, et rohkem sporti polegi vaja. seal on kaks ja pool tundi andmist, dai pohh, kui see sport pole!). aga arturiga võimlema või ujuma võiks ikka minna...

teiseks. ma mõtlesin täna miskipärast muinasjutuprintside liikidele. (sest ma takistasin arturi pääsu raadionuppude kruttimiseni ja seletasin talle, et ma olen kaheteistpealine lohe, ta ei saa must nigunii jagu, otsigu parem mõni niuke printsess (raadio), mille saab kätte võitluseta - tuleb vaid magavat ohvrit suudelda.)
ja vot siis ma jäin mõtlema, et miks üldse peaks üks prints nägema vaeva ja võitlema tuldpurskavate peadega mingi tibi nimel, kui võib lihtsalt otsida magava eksemplari ja suudlusega sama asja ära ajada.
a siis ma sain aru.
nende printsessidega, kelle ees on lohed, kaasneb tavaliselt pool kuningriiki. vaestel printsidel on seda kaasavara hädasti vaja.
aga need, kes lihtsalt magavad, on mingi needuse all, aga mingit nodi kaasa ei anta. see diil kärab neile printsidele, kel bemm ja maja juba olemas.
jeekim küll, nüüd meenub mulle, et need "vaesed printsid" polegi ju üldse printsid olnud, vaid mingid talupojad või loll-ivanid. need võivad magajaid ükskõik kui palju suudelda, tibide äratamiseks on ikka pärisprintsi vaja... okei, ma nüüd enam ei lahterda ega analüüsi muinasjututegelasi, ilmselgelt on sedamasti juttude lugemisest liiga palju aega möödas.
ikka teie
soodapeet